Honoré de Balzac - ''Isa Goriot''

Proua Vauquer- vana naine, kes peab Pariisis Vauquer'i pansioni
Sylvie- paks köögitüdruk
Christophe- jooksupoiss, teener
Proua Couture- Prantsuse Vabariigi arvekomissari lesk
Victorine Taillefer- noor neiu, kes oli proua Couture hoole all
Härra Poiret- vana rauk
Härra Vautrin- endine kaupmees
Isa Goriot- endine vabrikant
Preili Michonneau- vanapiiga
Eugéne de Rastignac- juura üliõpilane pansioni elanikud
Krahvinna l'Ambermesn- Vauquer'i sõbranna, pahur vanaproua
Vikontess Clara de Beauséant- Eugéne tädi
Proua de Marcillac- Eugéne tädi
Horace Bianchon- meditsiini üliõpilane
Anastasie de Restaud- isa Goirot'i vanem tütar
Maxime de Trailles- Anastasie armuke
Markii d'Ajuda-Pinto- portugaallane, proua de Beauséant'i sõber
Hertsoginna Antoniette Langeais- proua de Beauséant'i sõber
Delphine de Nucingen- isa Goriot'i noorem tütar, Eugéne südamedaam
Laure, Agathe- Eugéne õed
Henri, Gabriel- Eugéne vennad

Preili Michonneau- väga peenike, kortsus, õnnetu, arvati, et oli midagi liialt teinud: arvestanud, vihanud, kaubelnud; sai vanalt mehelt igal aastal 1000 franki, selle lapsed olid pahased, ei teadnud, et isa oli rikas, ajasid minema, preili Michonneau hoolitses tema eest, sai selle eest raha.
Härra Poiret- kandis vanu riideid, ei tundunud prantslasena, kohutas inimesi.
Victorine Taillefer- nooruke, kelle isa kodust välja ajas, ei tunnistanud teda oma tütreks, Vauquer ja Couture hoolitsesid tema eest, sisendasid talle jumalakartlikult; oli vaga, rahulik, kandis vanu riideid, ei tahtnud isa kohta midagi halba öelda, ema oli suremas, vend külm.
Isa Goriot- läks pansionaati 69 aastaselt, uhked riided, palju raha, kullatud asju kaasas, elas suures toas, kutsuti Härra Goriot'ks.

Vauquer sai teada, et Goriot on rikas, tahtis temaga abielluda, oli säästnud 40 000 franki, tahtis uhkeks prouaks saada. Hakkas enda peale raha kulutama, võttis vastu ainult tähtsaid, rikkaid külastajaid. Krahvinna l'Ambermesnil kiitis proua Vauquer'i soovi Goirot saada heaks, aitas tal raha kulutada, elas 6 kuud tema kulul, lõpuks ütles, et Goriot on halb, kinnine mees, läks ära, ei tulnud kunagi tagasi. oli pahane, käitus isa Goirot' vastu halvasti, häälestas ka teised tema vastu. Arvati, et Goriot kaotab oma varandust hasartmängudes; proua Vauquer ütles, et ta on siivutu. Kui isa Goriot' juurde tuli ilusti riides preili, kandis Sylvie sellest proua Vauquerile ette, nägi, et isa Goriot läks tõlda, proua Vauquer kohtles seda natuke paremini; arvas, et polegi nii vaene kui laseb arvata. Kui tütred erinevalt riides käies isa külastasid, arvas proua Vauquer, et need pole ta tütred, vaid armukesed. Proua Vauquer hakkas isa Goriot' järjest halvemini kohtlema. Isa Goriot vähendas tunduvalt oma väljaminekuid, hakkas kehvemaid riideid kandma, jäi järjest kõhnemaks, teda pilgati. Proua Vauquer kahtles kas need ikka tema tütred olid, sest muidu poleks ta seal elanud. Eugéne tahtis tutvuda Pariisi kõrgseltskonnaga. Tädi juhatas ta proua de Beauséant'i juurde, kes teda uhkele ballile viis, tutvus Anastasie de Restaud'ga. Õhtul tahtis õppima hakata, kuid isa Goriot' raske ohe ehmatas teda. Läks vaatas läbi ukseaugu, nägi, et Goriot väänas kullatud hõbetaldriku rulli; nägi ka, et Vautrini juures käisid 2 meest, ei suutnud õppimisele keskenduda. Hommikul oli suur udu maas. Proua Vauquer magas kaua, Sylvie ja Christophe tegid hommikusööki. Isa Goriot tuli enne 10 tagasi, käis poes (hõbedat viimas), liigkasuvõtja juures. Vautrin nägi seda. Isa Goriot saatis Christophe kirja tütrele - Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu. Isa Goriot oli ka seal, jäi peaaegu vankri alla. Anastasie tervitas Maxime de Trailles´i, kes käitus Eugéne vastu halvasti. Kui härra de Restaud tuli, tutvustas Anastasie teda kui tähtsat inimest. Maxime ei käitunud enam nii halvasti. Anastasie ei tahtnud Eugéne’ga suhelda, kutsus Maxime kõrvale, krahvil oli temaga paljust rääkida. Kui Eugéne mainis isa Goriot’, tekkis imelik olukord, lõpuks läks Eugéne ära, krahv palus, et teenrid teda enam sisse ei laseks. Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d’Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide’ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne’ga kohtuma, ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade, sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas Eugéne’le oma nime anda, teda aidata. Eugéne otsustas Anastasie endale võita, Maxime tappa. Eugéne oli otsustanud isa Goriot enda hoole alla võtta, söögilauas ütles, et kohtus ühe tütrega. Eugéne kirjutas emale kirja palvega saata 1200 franki, isale mitte rääkida; õdedele kirjutas kirja palvega saata oma säästud. Eugéne ei käinud enam koolis, otsustas ainult eksamiteks õppida. Eugéne käis nõo juures, käis Anastasie juures, kuid sisse ei lastud. Sai teada, et isa Goriot sai edukaks tänu keskpärasusele, heale ärivaistule. Kui naine suri, pühendus tütardele, täitis kõik nende soovid. Pani mõlemad tütred mehele. Lõpuks ei tahtnud väimehed teda enam tunda, kuna pidas ikka veel äri, lõpuks loobus ärist. Eugéne sai emalt kirja, raha, soovis kõike head pojale, kuid rohkem ei saanud aidata. Sai õelt kirja, 350 franki, lubas saladust hoida, vajadusel uhkeid riideid õmmelda. Eugénel oli hea tuju. Söögilauas toodi talle rahakotikesed, Vautrin andis kullerile jootraha, Eugéne andis talle raha tagasi, muutusid vaenulikuks. Vautrin võttis püstoli, läksid välja. Vautrin tegi ettepaneku: lubas hankida miljon franki, tahtis saada 200 000 franki, et Lõuna-USA-s orje pidada, rikkaks saada; soovitas preili Victorinega abielluda, sest Victorine armastas teda, saab isalt raha kui vend sureb, selles aitab vana sõber. Vautrin andis Eugéne’le 15 päeva otsustamiseks. Tal tuli pähe, et ei taha teistele halba teha, kuid rätsepa uusi riideid proovides otsustas, et peab kõrgseltskonda pääsema. Isa Goriot ütles, et õhtul on pidu, tütred lähevad. Eugéne pidi ka minema, pärast rääkima kõigest; ütles, et tütred armastavad teda ikkagi, kuid väimeestel häbi. Talle oli suurim rõõm kui nägi tütreid hetkeks naeratamas, ei lubanud neil talle kingitusi teha. Eugéne läks nõo juurde, jäi naistele uhkete riietega silma, nõbu ei tahtnud teda vastu võtta, kuid kutsus lõunale.
Õhtusel peol tutvustati Eugene'i Delphinega. Anastasie ei tahtnud teda tunda, sest rääkis isast. Delphine rääkis, et armastas isa väga, mees lubas isaga ainult hommikul kohtuda, väga kurb. Tundis, et Eugéne oli ta sõber. Delphine mees lubas Eugéne’l varsti külla minna. Kodus rääkis Eugéne isa Goriot’le, et Delphine armastab teda, saatis talle tervitusi (tegulikult ei). Isa Goriot ütles, et tunnetas laste olukordi, tundeid; ei vaja luksust, tahtis, et Delphine leiaks armastuse. Eugéne ütles, et armastab Delphinet. Hommikul ütles Vautrin, et tema oleks uhkelt sinna, tagasi sõitnud. Öösel mõtles Eugéne Victorine, päranduse peale. Eugéne kohtus Bianchoni, kes ütles, et tema ei suudaks kunagi raha nimel südametunnistuse vastu talitada. Eugéne oli kurb. Hommikul oli Eugéne väga uhkelt riides, sai preili Victorinelt pilke, mõistis et preili armastas teda. Eugéne läks Delphine juurde, oli õnnetu, üritas seda varjata. Viis Eugéne' mehe tõllaga välja, andis 100 franki, käskis ruletis võita 6000 franki või kõik kaotada. Eugéne läks mängima, ei saanud mängust aru, pani 2x raha punase 21 peale (vanus), võitis üle 7000 frangi. Delphine oli väga õnnelik, andis 1000 Eugéne'le. Delphine rääkis, et mees annab talle natuke raha, kuid sellest ei piisa, palju võlgu, ei julge mehe käest raha küsida. De Marsay andis talle kunagi 6000 franki, nüüd tahtis Delphine seda tagasi anda. Eugéne rääkis isa Goriot'le, tundis, teadis võlgadest, oli Eugéne'le väga tänulik, tahtis ta vesti, mille najal Delphine oli nutnud, Eugéne andis talle 1000 franki. Eugéne käis kõrgseltskonnas, mitte koolis, oli uhkest riides, kulus kogu raha, sattus võlgadesse: ei olnud raha esmavajaduste jaoks (söök, rent), kuid ehete, riiete jaoks oli. Vautrin mõistis mis toimus, tegi selle kohta ka vihjeid. Eugéne ja Victorine said jutule, kuid prouad katkestasid neid. Vautrin ütles, et Eugéne ainus abi on raha - andis Eugéne'le 3500 franki, vastu v e k s l i. Eugéne läks nõo juurde, maksis võla de Trailles'le ja d'Ajudale, teenis kogu raha tagasi, hommikul vahetas selle Vautrini neksli vastu. Härra Gondureau palus Poiret'ilt ja Michonneault abi Vautrini paljastamiseks. Michonneau oli nõus 3000 frangi eest. Tundus nagu Eugéne ja Victorine olid armunud. Vautrin oli õnnelik, sest tema plaan oli täide minemas. Eugéne tahtis õhtul härra Trailleferi juurde minna, et teda poja surma eest hoiatada. Isa Goriot viis Eugéne oma tuppa, pani vaikselt väikese karbikese kaminale, ütles, et ostsid Delphinega talle uhke korteri, sisustasid selle, tahtsid üllatust valmistada, kuid ei suutnud vaikida. Ütles, et advokaadi abiga nõuab tütarde vara välja, palus luba korteri kohal toas elada, et uudiseid kuulda, sai selle. Vautrin oli ukse taga, sai aru mida Eugéne teha tahtis. Läksid õhtusöögile. Vautrin tegi palju nalja, Eugéne ja isa Goriot olid nukrad. Tahtsid jooma hakata. Jõid bordooveini, arvasid, et pole piisavalt hea, jõid šampanjat, sõid kooke, kõik täis (kes rohkem, kes vähem). Vautrin ütles Eugéne'le vaikselt kõrva, et teab ta plaanidest, kuid ei lähe täide, Eugéne ei saanud aru. Sylvie viis isa Goriot tuppa magama. Vautrin tahtis teatrisse minna, kutsus Couture kaasa, keeldus, Vauquer tahtis minna, Sylvie pidi aitama tal korseti ümber panna. Vautrin ütles Victorinele, kes Eugéne kõrval oli, et saab varsti rikkaks. Ei tahtnud pärast venna õnnetust rikkaks saada. Couture, Victorine viisid Eugéne magama, Victorine andis talle head-ööd-musi. Michonneau ja Poiret läksid politseisse, tahtsid Vautrini kohta küsida, said aru, et selle kinni võtmine on oluline. Järgmisel päeval magasid kõik kaua. Vautrin käis varakult väljas. Preili Michonneau pani Vautrini kohvi sisse vedelikku. Käskjalg tõi Eugéne'le kirja Delphinelt, ütles, et läheb tema juurde. Tuldi teatega, et Victorine vend haiglas, läks proua Couture'ga ära. Vautrin kukkus kokku, viidi tuppa. Sylvie jooksis arsti järele, Christophe apteeki, proua Vauquer läks eetrit otsima. Preili Michonneau, Poiret nägid märke, mis tõeatasid, et tegu on Surma-narritajaga. Eugéne nägi Bianchoni, rääkisid Victorine vennast, kuulis Vautrinist, ütles, et asi on kahtlane. Eugéne otsustas, et Victorine'ga ei abiellu, teeb Delphine õnnelikuks. Tagasi jõudes oli Vautrin kosunud, sai rohtu, Bianchon tahtis okse laborisse viia, uurida, preili Michonneau oli selle vastu, Bianchonile tundus asi veel kahtlasem. Vautrin ütles Eugéne'le, et tema tahtis teda tappa. Bianchon ütles, et kuulis preili Michonneault nime Surma-narritaja, Vautrin kohkus, preili Michonneau kukkus toolile, Poiret astus vahele, politseinikud tulid sisse. Vautrin tunnistas üles, et on sunnitööline, käitus imelikult - luuleliselt, pettunult, vihaselt. Politseinikud otsisid ta toa läbi, Vautirn ütles, et preili Michonneau andis ta välja, kui oleks hoiatanud, oleks 6000 franki saanud. Lõpuks oli nõus minema, ütles, et äraandja saab karistatud, Eugéne võib alati ta raha kasutada. Kõik pansionärid olid üllatunud, tahtsid ära minna kui preili Michonneau jääb, lõpuks lahkus ta Poiret'ga. Kõik asusid lauda. Isa Goriot tuli tõllaga, viis Eugéne endaga kaasa, ütles, et lõunastavad Delphinega tema pool. Käskjalg tuli sõnumiga, et Victorine vend surnud, isa lubas enda juurde jääda, tahtsid oma asju. Lauas istus 10 inimest, õhtusöök polnud kuigi hea, palju kisa, kära. Isa Goriot viis Eugéne ta uude korterisse, oli üliõnnelik. Õhtu möödus lollitades, õnnelikult. Proua Vauquer kurtis, et pansion jääb tühjaks, oli õnnetu, hakkas nutma, arvas, et õnnetus on ligidal, ka surm. Eugéne sai tädilt kirja kutsega oma ballile, palus Delphine kaasa võtta. Eugéne läks Delphine juurde, pidi natuke ootama. Delphine oli õnnelik, tahtis sinna väga minna. Õel ei läinud hästi, laenas raha, pidi nende tasumiseks ehteid pantima, kõik rääkisid temast, Anastasie pidi uhket kleiti kandma. Eugéne lubas, et räägib kõigest isa Goriot’le järgmisel päeval. Hommikul käis Eugéne koolimajas, jõudis tagasi enne kui Delphine tuli isa Goriot juurde. Kuulis kuidas Delphine ütles, et raha ei saa kätte, sest mees oli paigutanud kõik ettevõtetesse, palus 2 aastat, et raha tagasi teenida, tahtis Delphine nimel tegutseda. Isa Goriot ei olnud sellega nõus, tahtis kõiki pabereid näha, oli ahastuses. Anastasie tuli isa juurde, palus abi: Maxime oli 100 000 võlgu. Anastasie pani panti kõik ehted, ei saanud raha kokku, mees sai kõigest teada, ostis ehted välja, Anastasie pidi talle kuuletuma. Anastasie palus isalt 12 000 franki, kuid raha läks korterile, tütred läksid tülli, isa Goriot oli meeleheitel. Eugéne kirjutas vekslile isa Goriot nime, 18000 franki, andis Anastasiele, oli algul pahane, kuid leebus, isa Goriot oli väsinud, Anastasie läks ära, isa Goriot heitis magama, varsti saatis Eugéne Delphine koju, ei tahtnud lõunastama jääda. Pansionis istus isa Goriot lauas, Bianchon jälgis teda, ütles, et elupäevad on lõppemas. Õhtul Itaalia ooperis üritas Eugéne Delphinetd vältida. Delphine ütles, et Anastasie on petis, Maxime mängib raha maha. Delphine ütles, et armastab isa rohkem, kui Anastasie. Bianchon oli isa Goriot juures, jälgis teda, ütles, et arst tuleb hiljem. Eugéne läks Delphine juurde, ei saanud isa olukorrast rääkida. Proua Vauquer tahtis raha saada, sest Eugéne ja isa Goriot elasid ikka veel seal. Isa Goriot käis hommikul väljas, viis kõik hõbeda panti, andis oma raha ära, et Anastasie saaks oma kleidi kätte, sest teenija oli 1000franki ära maksnud, tahtis raha saada. Arst ütles, et erilist lootust pole. Eugéne oli terve päeva isa Goriot juures. Delphine saatis kirja, tahtis teada miks külla ei läinud. Eugéne läks tema juurde, Delphine ei tahtnud isast midagi kuulda. Eugéne pani riidesse, läks Delphinele järgi. Delphine rääkis, et kuningas oli d’Ajuda abielu kinnitanud, kõik läksid peole, et proua de Beauséant’i nõrkust näha, kuid ei näidanud midagi välja. Eugéne rääkis tõllas Delphinele Anastasiest ja isast. Proua de Beauséant saatis Eugéne’i d’Ajuda juurde kirju tooma, põletas need ära, oli valmis Normandiasse minema. Õhtu lõppedes jättis de Beauséant Eugéne’i ja de Langeaisiga hüvasti, läks ära. Eugéne läks jalgsi pansionaati, jäi isa Goriot´ juurde. Hommikul rääkis Bianchon, et isa Goriot’l on kõige rohkem paar päeva elada jäänud, raha vaja et puid, rohtu osta. Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne’le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd, Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli. Söögilauas käituti inetult, isa Goriot suri, Boianchon ja Eugéne korraldasid väikesed matused, Delphine ja Anastasie ei tahtnud maksta. Proua Vauquer võttis isa Goriot kaelast kuldketi ära, kuid Eugéne pani tagasi. Kui isa Goriot maeti, oli tütarde tühjad tõllad kohal, mõni teenija ka. Eugéne otsustas, et maksab tütardele kätte, läks Delphine juurde lõunastama.