Goethe - ''Faust''

I

Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli see Fausti põhiline probleem. Ta ei leia, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta on väga tuntud teadlane ja tal on palju õpilasi: ”Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole.” Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustab ta oma ülejäänud elu pühendada selle mõtte otsingule. Tema teadmata on aga Jumal ja Saatan (nimega Mefistoteles) sõlminud taevas kihlveo. Omamoodi huvitav on ka fakt, et Jumal ja Saatan on omavahel väga sõbralikes suhetes ja otsustavad koos inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: “ Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja – ka kurjast kasvab hea.” Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde – elu mõtet.
Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev – teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle probleemide üle sügavuti, vaid rahuldub saavutatuga. Kõik see viib Fausti meeleheitele ja ta tahab ennast tappa mürki juues, kuid inglid peatavad ta. Samal ajal on ta sihikule võtnud Mefistoteles, kes asub oma kihlvedu Jumalaga täide viima. Esialgu ilmub ta Faustile musta puudli kujul, kuid tema töötoas võtab inimese kuju ja pakub Faustile lepingut, millest viimane ei saa keelduda – Faust saab endale kõik võimalused, mida Mefistoteles suudab pakkuda ja kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Saatan. Kuna Faustil on oma elust ja hingest selleks hetkeks juba täiesti ükskõik, võtab ta pakutava võimaluse rõõmuga vastu, hoolimata sellest, et tema tulevane õnn võib olla ühtlasi ka tema õnnetus, kuna siis läheb ta hing põrgusse. Traditsioonilise kolme veretilgaga kinnitabki ta lepingu ja saatanlikud vembud võivad alata.
Mefistotelese kui saatana isiksus ja olemus on antud teoses tegelikult üsna omanäolised ja erinevad mõnevõrra üldisest ja eriti tolleaegsest ettekujutusest. Ta on väga tasakaalukas ja intelligentne, isegi mingil määral sümpaatne tegelane. Inimesi ta üldiselt põlgab, samas võib tal kohati täheldada isegi südametunnistust, mis muudab ta karakteri eriti huvitavaks. Lisaks on ta iseloomult Fausti täielik vastand. Ise peab ta ennast vajalikuks jõuks, et maailma tasakaalus hoida. Ta tekitab küll palju pahandust, kuid ta ei suuda iial hävitada elu maa peal: “Küll koristan neid ilmast ühtelugu, kuid värske vere löök ei vakata.”
Pärast lepingu sõlmimist asub Mefistoteles Fausti teenri rolli ja viib ta esmalt labasesse õllekeldrisse, kus aga peagi mõistab, et selliste trikkidega ta juba vana teadlast ei püüa. Seejärel tuleb tal kaval mõte minna Fausti mõistuse kallale, täpsemalt ta noorendada. See tehtud, satuvad nad kokku noore Margaritaga, kellesse noorenenud Faust kohe ka armub. Margarita on aga väga range kasvatusega ning ei taha Fausti jutulegi võtta, mispeale see aga veel rohkem armub. Lõpuks suudab Faust siiski oma mõistuse ja Mephistotelese trikkide kaasabil Margarita südame võita. Kahjuks peab Fausti ja Margarita armastus maksma lõivu kolme täiesti süütu hinge näol: ema, kellele Margarita kogemata liiga palju unerohtu annab, viimase vend, kelle Faust ebaausas kahevõitluses tapab ja lõpuks nende ühine laps, kelle Margarita uputab, kui ta on meeltesegaduses ja lootusetu. Selle kuriteo eest satub ta vanglasse, kus ta lõpuks hulluks läheb. Selleks, et Fausti mõtteid kõrvale juhtida, viib Mefistoteles ta volbriöö pidustustele, kus nad kohtuvad kõikvõimalike imelike olenditega ja see süvendab veelgi Fausti meeleheidet. Hiljem külastab Faust vanglas Margaritat, kes on aga hullunud, ei tunne teda ära ja lükkab tagasi Fausti põgenemisplaani. Kui Margarita sureb, viivad inglid ta hinge taevasse.
Raamatu esimene osa lõpeb väga minoorsetes toonides ja pealtnäha jääb kõrgemate jõudude kihlveos õigus saatanale, kuid teises osas jätkuv tegevus toob meid lõpuks arusaamisele, et kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paratamatult peab ta tegema ka halba, aga lõpuks jõuab ikka heani välja: ”Kui sihitult ta teenibki mind praegu, siis peagi selgusele jõudma peab.” Faust leiab oma elu mõtte juba igivanana ning mõistab, et inimese ülim eesmärk on töötada kogu inimkonna hüvanguks: “See on minu ihaldatud ideaal, kui vaba rahvas asub vabal maal. Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab.” Tema tee selle arusaamiseni oli pikk ja väga vaevaline, samuti ohvrite- ja ohverdusterohke, samas oli tema see, kes julges selle raske eneseotsingute teekonna ette võtta. Samas pole tema leitud tõde universaalne ja iga inimene peab ise leidma oma isikliku suurima õnne ja tõe – elu mõtte.

II

"Faust" – selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Mefistofeles. Nagu saatanale kombeks on, siis see leping kinnitati veretilgaga.
Nõiaköögis, kuhu Faust ja Mefistofeles varsti lähevad, laseb Mefistofeles nõial Faustile anda võlujooki, mis noorendaks teda ligi kolmekümne aasta võrra. Sellele järgnevalt kohtub Faust noore tütarlapse, Margaritaga, ning mõlemad armuvad teineteisse. Volbriööl, kui Faust ja Mefistofeles lõbutsevad, pannakse Margarita vangikongi. Kui Faust sellest teada saab, üritab ta Margaritat päästa, kuid viimane ei tunne teda ära enne kui hilja. Kui Margarita sureb, päästavad tema hinge inglid ja ta läheb taevasse.Teose teises osas, kus enamus tegevusest toimub keisri õukonnas ja antiikajastul, on Goethe Fausti kujutanud oma õnne otsingutel ja kes hakkab tööle inimkonna heaks. Faust teenib keisrit teda sõjas aidates, sõda küll võidetakse, aga seda ainult tänu Mefistofelese abile. Peale sõda, kui Faust on juba raugaeas, soovib Mefistofeles Fausti surma ning nii juhtubki. Kui Mefistofeles jääb ikkagi kaotajaks, sest inglid viivad Fausti hinge endaga kaasa, sest armastus suutis võita. Teavas ootas Fausti juba ümbersündinud Margareta, kes soovis näha oma armastatut samuti ümbersündinuna.
2.1 Tegelased. Faust on tüüpiline romantismi aegne tegelane, kes on rahutu ja põgeneb tegelikkuse eest antiikaega. Kuid alati jäi ta oma põhimõtetele kindlaks ja ei kaldunud teelt kõrvale. Tema kaudu on väljendanud autor ka humanismi ideid – soovis parandada inimeste olukorda selles maailmas.
Margareta, tänu kellele pääses ka Faust taevariiki, on ainuke tegelane, kes taipas, et Mefistofeles pole see, kes ta näida püüdis. Kuna ta oli sügavalt usklik, siis ta sai aru, et Mefistofelese puhul on tegemist kelmiga.
Mefistofeles, kuri deemon, kes esineb juba keskaegses Faustist rääkivas rahvaraamatus, on tegelane, kes ei pea just eriti inimestest lugu ja keda loomadest eraldab vaid mõistus. Samuti ei ilmuta ta erilist austust ka Jumala vastu, keda ta peab taadiks, kellega võib aeg-ajalt juttu rääkida ning kes nii inimlikult suhtub kuradisse. Kuid lõppkokkuvõttes ei suuda Mefistofeles ikkagi kõiki inimesi oma tahte alla suruda ja isegi Faust, kes sõlmis temaga verega lepingu, pääseb taevasse.
3. Romantismile iseloomulikud jooned teoses.
Teose tegevus pidevalt vaieerub nii ajas kui ka kohas. Esialgu on see goethe-aegsel Saksamaal, Leipzigis, hiljem Antiik-Kreekas ja siis juba keisri õukonnas. Romantismi ajast tüüpilisemad näited on see, et huvituti paljudest teadustest – keemiast, bioloogiast, arstindusest, samuti mustast maagiast, astronoomiast jpt. Just tagasipöördumine musta maagia juurde, mis pärineb juba keskajast, on tüüpiline romantismi liikumisele. Looduse ülistamist seotakse samuti tihedalt romantismiga.
4. Mõtted teosest. Faust’i puhul on tegemist üsna tuntud teemaga – võitlusega hea ja kurja vahel, Jumala ja Saatana vahel, milles tavaliselt väljub võitjna headus ja armastus. Goethe on oma teoses kasutanud võimalikult palju elemente aniikseist Kreeka müütidest ning samuti keskaegseid tavasid omavahel ühendanud selle ajastuga.
Kirjandusteadlaste arvamus: Tegemist on tragöödiaga, kus peale kuradiga sõlmitud lepingut jääb Faust passiivselt ebatraagiliseks kujuks. Temaga juhtub palju, kuid väliselt ja ettetoodud tegevuses näidatuna läheb Faustil alati hästi. Kõik tema soovid täituvad ja kui mitte nii nagu tema seda tahaks, siis on tal alati Mefistofeles käepärast, kelle süüks see ajada. Faust on pigemini vaatleja ülirikkas panoraamis, kelle teod on kerged kui soovid ja näiliselt vähese vastutusega. Kuid ometi ühes avaldub tema süü – Margarete trgöödias, kes on passiivse kurja ja aktiivse kurjuse ohver, Fausti ja Mefistofelese ohver. Kui ka Margarete armumisel oli ebateadlik oma tegude tulemustest, siis selleks, et pääseda lahkub ta maisest elust ja saab päästetud, seega lunastatud, millega Faust enda lunastus on samuti ette määratud.
Teises osa antiikmüüdi Helena stseenis leiab Faust elu ideelise ja reaalsuse ühtsuse. Euphorioni, Fausti ja Helena poja traagiline Ikarose lend lõpetab järsult selle ajatu idülli – igatsus – momendi reaalsuse. Faust tagasisõit maa peale ja sõjakäik valekeisri vastu toovad võimaluse tegutsemiseks üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi – tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis. Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks. Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi.
Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises. Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani – seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes. Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatilt tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm – jumalikkus ise. (Paul Reets)